Siinsete postituste hõredamaks jäämine vihjab otseselt sellele, et me lihtsalt ei viitsi kirjutada. 🙂 Põhjus on siin:
Kohe meie ööbimiskoha kõrval on kohvik, kus tehakse maailma parimaid smuuti-eineid. Siin on näidiseksemplarid Very Berry ja Killa Vanilla:
Nagu ikka, sõbruneb Gapsu võimalusel kõigi saadaolevate loomadega. Siin on kohalikud kirbukoerad:
Aga nüüd on meil kiire ujuma ja smuutisid sööma ja rolleriga sõitma ja niisama puhkama. 🙂
Nagu juba varem on juttu olnud, tuleb siinmail sageli festival ette. Igatahes lastakse pea iga päev templite juures suurtest kõlaritest üle linna lõbusaid kohalikke laulukesi. Suuremateks pühadeks aga pannakse üles dekoratsioonid ja tuuakse lisaks kõvasti helitehnikat.
Selliseid kõlarikomplekte oli täna õhtul Varkala Janardanaswamy templi juurde toodud mitmeid. Kas teile ei meenuta need natuke kõlareid, mida Macaulay Culkin kasutas isa kosmosesse lennutamiseks Michael Jacksoni “Black or White” videos? 😀
Aga kõlaritega asi ei piirdunud. Lisaks olid usinad hindud üles riputanud sadu lambikette ja tululestest kujundeid. Ühe puu külge olid riputatud veidrad nukukesed (mis küll omavahel öeldes nägi suht creepy välja).
Püüame kogu festivalimelu edasi anda väikese videokollaažiga, mille taustaks on tundmatu lauluke kohaliku tüdruku esituses.
Tükk aega ei ole midagi postitanud, sest puhkuse ajal ei pea midagi tegema. Ja Varkala beach tuletas meelde, et oleme eelkõige puhkusel siin. 🙂
Nagu piltidelt näha, asuvad hotellid üsna kõrgel rannakalju peal ja teisele poole alla linnakeskusse on samuti mitu kilomeetrit laskumist (või tõusu – sõltub kumba pidi liigud). Seega otsustasime ringi liikumiseks rentida väikse rolleri. Need kolm eurot päevas on vist reisi üks parim investeering.
Näiteks käisime eile rolleriga vaatamas üht vana majakat. Majakast endast midagi erilist rääkida pole, nii et vaadake pilte. 🙂
Ja siis oleme käinud näiteks turult puuvilju ostmas.
Viimased päevad on kulgenud üsna samas suvepuhkuse lebo rütmis, mis eelmised. Nii et lugege eelmist postitust uuesti. Vahele lisage juurde see, et leidsime jalgrattaga seigeldes jäätisebaari (pilti pole, aga jäätis oli maitsev) või postkontori (pildil).
Küsisime postkontoris, kas neil postkaarte on. Onu leti taga vastas, et on, ja asus sahtleid ja kappe tuulama. Vahepeal helistas kuhugi ja vist küsis instruktsioone, millest aga polnud suurt tolku, sest otsingud jätkusid.
Lõpuks tuli onkel nägu särades pruunist papist kaardid näpus ja küsis, palju meil tarvis on. Siis aga selgus, et need kõlbavad ainult India sees saatmiseks ja Euroopasse saatmise kaarte (või marke – kes sellest nii täpselt aru sai) tal ei ole. Paluti pöörduda peapostkontorisse.
Üks pildike veel ka meie ööbimiskoha taga-aiast ja puu otsast alla kukkunud jakaviljast, mis oli küll hiigelsuur, aga kahjuks toores (kasvavad üle 30 kilosteks).
Homme sõidame beachile.
Viimased päevad on olnud nagu suvel maal vanaema juures. Noh, kui oleks selline India maa-vanaema. Oleme söönud kilode kaupa igasugu puuvilju, sõitnud Jeffreylt laenatud kahe rattaloguga läbi kilomeetrite kaupa ümberkaudseid tänavaid ja teid …
…, ärganud varavalges, et enne päevakuumust otse meie maja külje alt mööduval jõel kayakkidega trippida …
…, ujunud selles samas jões …
…, leidnud tee äärest pontšikuputka …
… ja ostetud pontšikud kuskil põllu veerel nahka pistnud.
Pidime esialgu Aymanami jääma kolmeks päevaks, aga otsustasime nüüd jääda nädala lõpuni. 🙂
Munnari lõputud teeistanduste väljad meenutavad kangesti Teletupsumaad. Ainult, et siin tuleb pärast seda, kui päike loojunud ja Tupsu-tadaa tehtud, püsida kodus: öösiti armastavad elevandid teeistandustes värskete rohuväätidega maiustada, ütleb tahvlike hotellitoa uksel. Ja kuna kohalikud on elevante püüdnud igal moel eemale peletada, on vandid inimeste peale üsna tigedad.
Ööd on siin väga pimedad, nii et seda, miks külakoerad hirmsasti keset ööd haukuma kukuvad, ei näinud. Küll aga võisime eile hommikul näha mäe vastasküljel viieliikmelist elevandiperekonda. Nii et elevanditondijutt vastas tõele.
Et see mägiküla asub 1500m kõrgusel, pole ööd siin mitte ainult pimedad, vaid ka jahedad. Ja ehkki Eestis nimetaks me 17 soojakraadi “mõnusaks suveööks”, siis siin on veits selline tunne, nagu sellel Jaanipäeval, kui 4 kraadi sooja oli. Ühesõnaga, otsustasime Gapsuga tagasi ranniku poole sõita, kus on soojem.
Sõiduvahendiks jälle buss, aga kuna meie sihtkohta, Kottayami, peent AC-bussi ei lähe, siis oli aeg ära proovida traditsiooniline India buss, millel on loomulik ventilatsioon, st puuduvad aknaklaasid.
Bussisõit kestis neli ja pool tundi ning ehkki tegu oli väidetavalt ekspressbussiga, tehti igas suuremas asulas peatus või kaks ja kogu aeg tuli reisijaid juurde. Nii et viimane tund aega oli juba pisut kitsas olla, aga saime kuidagi hakkama. (Ausalt öeldes oli see buss tegelikult märksa mugavam, kui too konditsioneeritud linnaliinisõiduk, millega me Munnarisse tulime.)
Kottayamis terivtas meid 32-kraadine palavus. Lasime tuk-tukil sealt end viia Aymanami-nimelisse asulasse, kuhu olime broneerinud kodumajutuse. Meie uus “kodu” asub otse jõe kaldal ja on ümbritsetud aiaga, kus majaomanik Jeffrey kasvatab banaane, tähtvilju, papaiat, kookoseid jms. Või noh, mis nüüd niiväga kasvatab – troopilises kliimas kasvab kõik enam-vähem ise. Nagu Jeffrey ise ütleb: “zero effort gardening”. 🙂
Jeffrey kutsus meid kõigepealt klaasile toddyle – see on kohalik kääritatud kookosejook. Ta pakkus, et võiksime katsetada, kas tema roller veab kolm inimest ära. Eeldasime seetõttu, et toddy baar on kuskil lähedal ja hüppasime rollerile. Roller vedas ära küll, aga koguni 5 km kaugusele. Koht ise oli imekena: ühel pool järv, teisel pool riisiistandusse loojuv päike.
Et toddy on sama kange kui lahja õlu, mille kuumas kliimas kähku välja higistad, siis purju ta suurt ei teinud, kuid tagasiteele asudes oli kerge sumin sees küll. Seega sai korraga ära tehtud kolm asja, mida olin lubanud, et ma kindlasti Indias ei tee: sõita rolleri või mootorrattaga ilma kiivrita, napsisena või pimedas. (Ärge emale öelge!)
Meie õnneks olid tänavad peaaegu tühjad, sest käimas oli festival. Jeffrey jutu järgi oli see pühendatud kellelegi, kes umbes tuhat aastat tagasi tuli välja sõnumiga “One God, One religion, One people” vms. Festivale olevat siinkandis aga rohkesti. Jeffrey ütles ka, et koolis oli väga raske käia, sest aastast 130 päeva on riigipühad ja neil vähestel päevadel, kui kool toimus, tuli väga palju õppida.
Igatahes oli kogu küla kogunenud täna õhtul tänavale lärmi tegema.
Kuna eelmine postitus tõestas ilmekalt, et üks pilt räägib rohkem kui tuhat sõna, jätkame samal lainel. Täna ärkasime vara ja tegime päeva jooksul 17km jalgsimatka ühe lähedal asuva mäe tippu ning siis läbi mitme istanduse orgudes.
Eukalüptisalu
“Departmental Store” on nagu vanasti oli kaubamaja, kus igas tsehhis on eraldi kassa ja pesubpulbri eest limonaadiosakonnas maksta ei saa.
See vana rauast rippsild tundus nii tore, et miskipärast on sellest kohe mitu pilti ja üks video. 🙂
Taimetoidurestoran, kus toit serveeritakse baanilehel ja kus seda süüakse traditsiooniliselt sõrmedega.
Gaps tahtis tibu osta.
Nüüd siis sellest, miks me eelmises postituses “alkoholipoe” jutumärkidesse panime. Sattusime Munnaris kohaliku alkoholipoe lähedusse ja kuna on ikkagi palav, otsustasime hankida õlut. Poe fassaad oli pehmelt öeldes tagasihoidlik (fotol poseerib lisaks mulle üks tundmatu turist). Sissepääsus käis üsna kõva trügimine.
“Kaupluse” sisevaade. Läbi võre tuli esitada tellimus ja raha maksta ning teisest luugist sai kauba kätte. Väljapääsus oli miskipärast jälle paras rüselus.
Eelmises postituses unustasime rääkida sellest, kuidas me Fort Kochis õhtul jalutades otsustasime palavuse leevendamiseks ühe külma õlle teha. Alkoholiga on siinmail nii, et tavapoes ei müüda üldse mitte midagi – isegi lahjat õlut ega longerot mitte – ja on vaid spetsiaalsed riiklikud “alkoholipoed”. (Miks ma “alkoholipoed” jutumärkidesse panin, sellest üsna varsti). Enamikus söögikohtadest ei pakuta samuti õlut ega veini, rääkimata kangest alkoholist. Vaid mõnede hotellide restoranides on menüüs väike õlle- ja veinivalik, kus õlu näiteks maksab 5-7 eurot.
Märkasimegi eemal valgustatud silti (ja oi, kuidas siinkandis armastatakse silte!) “Beer & Liqueur Drinks”. See oli küll kohe ühe restorani sildi kõrval, aga selles restoranis alkoholi ei müüdud. Läksime väikesesse vahetänavasse, kuhu silt näis viitavat, kuid kus paistis vaid väravaga kaitstud vabaõhupissuaar. Väravas seisis kaks mundris politseinikku ning nende selja taga oligi peidus baari sissepääs.
Edasi astudes lõi näkku läppund alkoholihais. “Baar” nägi välja nagu räpasevõitu maahaigla vastuvõturuum – (kunagi) valgeid seinu valgustamas häirivalt sinised päevavalguslambid. Ühes seinas istus metallpuuris ametnik, kes võttis vastu raha ja andis tšeki. Teises seinas oli ilmetu puidust lett, üle mille anti kätte soovitud naps. Ei mingit mööblit, ei ühtki logo, ei ühtki pudelit. Näha oli ainult rõõmsalt lällavaid kohalikke.
Ühtäkki tundus meile mõlemale, et polegi nagu seda õlle isu niiväga… 🙂
*-*
Neljanda päeva hommikul asusime teele Munnari teeistanduste suunas. Ehkki sinna oli vaid 90 km, näitas sõiduaega üle 5 tunni. Seda nii tiheda linnaliikluse kui hiljem käänulise mägitee pärast. Päeva ainuke AC-buss (st konditsioneeriga) väljus Fort Kochist kell 7.30 hommikul. Ja kui teil on nüüd silme suur pehmete istmetega Scania, siis tegelikult oli tegu madalapõhjalise linnaliinibussiga. Kuna AC-bussid on tavalistest (ehk ilma akendeta bussidest) kallimad, kogunes buss täis ainult meiesuguseid seljakotirändureid. Keskmise ukse juures olev seisuala kujundati sujuvalt ümber pagasiruumiks ja sõit võis alata.
Esimene pool teest uusi elamusi ei pakkunud. Ilmselt läks üks asula sujuvalt teiseks üle, sest tundus, nagu ei jõuakski me kunagi Kochist välja: ühed teeäärsed majad, poed, putkad ja kioskid asendusid katkematult teiste samalaadsetega. Umbes poolel teel tehti 15-minutiline peatus ja lasti meid AC jahedusest 35 kraadi sooja kätte.
Pärast kaht tundi kordamööda akna najal tukkuda püüdmist (sest linnaliinibussidel teatavasti peatuge ei ole, mille najal tukastada) hakkas ümbruskond ja tee muutuma. Õnneks istusime bussi nende akende ääres, mis olid mäe tõusu poole, sest bussi vastasküljelt paistsid maaliliste vaadete all sageli päris õõvastavad sügavikud.
Veel õõvastavam oli aga asjaolu, millele Gaps minu tähelepanu juhtis: metsast lagedaks raiutud alad mägede külgedel on ikka üüratud. See põhjustab aga maalihkeid ja alade kõrbestumist: vesi ei jää metsa “kinni” vaid voolab otse jõkke/merre, mis omakorda süvendab puhta joogivee kriisi. Õnneks olevat Kerala osariigi valitsus hakanud viimasel ajal probleemi lahendamisega tegelema.
Erinevalt Gapsust valmistas aga mulle muret see, et buss jõuab küll varsti Munnari keskusesse, aga meil ei ole ööbimispaika. Couchsurfi kaudu ei õnnestunud midagi leida, sest need kaks kohalikku, kes need kodumajutust pakkusid, olid kas hõivatud või lihtsalt ei vastanud. Kohaliku reisiäpi kaudu olime leidnud ühe üsna toreda tree-house’i (hotell, kus osad toad olid sisuliselt puu otsa ehitatud), aga kuna levi kõikus, ei läinud makse läbi.
Ja hea oli, et ei läinud! Kohe, kui buss Munnaris peatus, kogunes bussiuste ette parv kohalikke rikša- ja taksojuhte. Igaüks püüdis ühe või kaks seljakotirändurit enda haardesse, et neile oma suurepäraseid teenuseid pakkuda. Nii saimegi meie taksojuhilt kinnitust tree-house’i arvustusest läbi käinud infole, et sinna viiv tee on remondis ja 20 km ümbersõit tähedab kehva tee tõttu umbes pooleteisetunnist loksumist.
Enne veel kui jõudsime reisiäpist järgmise ööbimispaiga välja sõeluda, tehti pakkumine, et 100 ruupia eest (umbes 1,2 eurot) viib takso meid ühte sarnasesse hotelli ja kui seal tuba ei meeldi, siis on kaks varianti veel pakkuda – kõik sellesama 100 ruupia eest. Hüppasime taksosse ja meid sõidutati ideaalsesse ööbimispaika keset teeistandusi. Vaadake ise! Meie hotell on see rohelise katusega valge maja.
Neli ja pool tundi 