20.-23. päev:

Siinsete postituste hõredamaks jäämine vihjab otseselt sellele, et me lihtsalt ei viitsi kirjutada. 🙂 Põhjus on siin:

Kohe meie ööbimiskoha kõrval on kohvik, kus tehakse maailma parimaid smuuti-eineid. Siin on näidiseksemplarid Very Berry ja Killa Vanilla:

CA1C9A2D-E994-48CA-87E2-792BD5890BF4.jpeg

Nagu ikka, sõbruneb Gapsu võimalusel kõigi saadaolevate loomadega. Siin on kohalikud kirbukoerad:

DC88BE1F-FF5F-414C-A6B1-76AB31D5DB2E.jpeg

Aga nüüd on meil kiire ujuma ja smuutisid sööma ja rolleriga sõitma ja niisama puhkama. 🙂

Advertisements

19. päev: Templifestival

Nagu juba varem on juttu olnud, tuleb siinmail sageli festival ette. Igatahes lastakse pea iga päev templite juures suurtest kõlaritest üle linna lõbusaid kohalikke laulukesi. Suuremateks pühadeks aga pannakse üles dekoratsioonid ja tuuakse lisaks kõvasti helitehnikat.

5FB1FE92-C18D-4797-9846-8D4A652E3F33

Selliseid kõlarikomplekte oli täna õhtul Varkala Janardanaswamy templi juurde toodud mitmeid. Kas teile ei meenuta need natuke kõlareid, mida Macaulay Culkin kasutas isa kosmosesse lennutamiseks Michael Jacksoni “Black or White” videos? 😀

3D48B43B-3947-49E5-B096-52B90B257240.gif

Aga kõlaritega asi ei piirdunud. Lisaks olid usinad hindud üles riputanud sadu lambikette ja tululestest kujundeid. Ühe puu külge olid riputatud veidrad nukukesed (mis küll omavahel öeldes nägi suht creepy välja).

D99B9301-D124-4397-8CFF-5992288E8031.jpeg

Püüame kogu festivalimelu edasi anda väikese videokollaažiga, mille taustaks on tundmatu lauluke kohaliku tüdruku esituses.

15.-18. päev: Puhkus on puhkamiseks

Tükk aega ei ole midagi postitanud, sest puhkuse ajal ei pea midagi tegema. Ja Varkala beach tuletas meelde, et oleme eelkõige puhkusel siin. 🙂

EAA2AA70-0EBE-4924-B6A6-70D6BF76AFED.jpeg
Hetk pärast päikeseloojangut. Täpid merel on kaluripaadid.

Nagu piltidelt näha, asuvad hotellid üsna kõrgel rannakalju peal ja teisele poole alla linnakeskusse on samuti mitu kilomeetrit laskumist (või tõusu – sõltub kumba pidi liigud). Seega otsustasime ringi liikumiseks rentida väikse rolleri. Need kolm eurot päevas on vist reisi üks parim investeering.

Näiteks käisime eile rolleriga vaatamas üht vana majakat. Majakast endast midagi erilist rääkida pole, nii et vaadake pilte.  🙂

9AC0848D-BA35-4584-A05A-0A11581CE7DE

ECF12CFA-5A2E-4513-9658-160BB1226805

308E9F20-DC7E-4762-B781-F556370805E0.jpeg
Vaade tuletorni tipust.
31BFBD63-36E3-493E-BE84-181B3F1C581C
Tuletorni kõrval pidi olema ka üks vana kindlus, aga leidsime ainult selle lagunenud müürijupi.

Ja siis oleme käinud näiteks turult puuvilju ostmas.

11.-13. päev: Härra, teile ei ole kirja

Viimased päevad on kulgenud üsna samas suvepuhkuse lebo rütmis, mis eelmised. Nii et lugege eelmist postitust uuesti. Vahele lisage juurde see, et leidsime jalgrattaga seigeldes jäätisebaari (pilti pole, aga jäätis oli maitsev) või postkontori (pildil).

Küsisime postkontoris, kas neil postkaarte on. Onu leti taga vastas, et on, ja asus sahtleid ja kappe tuulama. Vahepeal helistas kuhugi ja vist küsis instruktsioone, millest aga polnud suurt tolku, sest otsingud jätkusid.

Lõpuks tuli onkel nägu särades pruunist papist kaardid näpus ja küsis, palju meil tarvis on. Siis aga selgus, et need kõlbavad ainult India sees saatmiseks ja Euroopasse saatmise kaarte (või marke – kes sellest nii täpselt aru sai) tal ei ole. Paluti pöörduda peapostkontorisse.

Üks pildike veel ka meie ööbimiskoha taga-aiast ja puu otsast alla kukkunud jakaviljast, mis oli küll hiigelsuur, aga kahjuks toores (kasvavad üle 30 kilosteks).

Homme sõidame beachile.

93FBE18D-0347-472D-81CF-AB375E8FAD1C.jpeg

C777D481-B774-4DFC-BEBF-A00C77BCACC9.jpeg

 

8.-10. päev: Rattal polnud käike, Kiki-Miki…

Viimased päevad on olnud nagu suvel maal vanaema juures. Noh, kui oleks selline India maa-vanaema. Oleme söönud kilode kaupa igasugu puuvilju, sõitnud Jeffreylt laenatud kahe rattaloguga läbi kilomeetrite kaupa ümberkaudseid tänavaid ja teid …

…, ärganud varavalges, et enne päevakuumust otse meie maja külje alt mööduval jõel kayakkidega trippida …

…, ujunud selles samas jões …

…, leidnud tee äärest pontšikuputka …

… ja ostetud pontšikud kuskil põllu veerel nahka pistnud.

Pidime esialgu Aymanami jääma kolmeks päevaks, aga otsustasime nüüd jääda nädala lõpuni. 🙂

7. päev: Elevandid, buss, toddy ja festival

Munnari lõputud teeistanduste väljad meenutavad kangesti Teletupsumaad. Ainult, et siin tuleb pärast seda, kui päike loojunud ja Tupsu-tadaa tehtud, püsida kodus: öösiti armastavad elevandid teeistandustes värskete rohuväätidega maiustada, ütleb tahvlike hotellitoa uksel. Ja kuna kohalikud on elevante püüdnud igal moel eemale peletada, on vandid inimeste peale üsna tigedad.

Ööd on siin väga pimedad, nii et seda, miks külakoerad hirmsasti keset ööd haukuma kukuvad, ei näinud. Küll aga võisime eile hommikul näha mäe vastasküljel viieliikmelist elevandiperekonda. Nii et elevanditondijutt vastas tõele.

Et see mägiküla asub 1500m kõrgusel, pole ööd siin mitte ainult pimedad, vaid ka jahedad. Ja ehkki Eestis nimetaks me 17 soojakraadi “mõnusaks suveööks”, siis siin on veits selline tunne, nagu sellel Jaanipäeval, kui 4 kraadi sooja oli. Ühesõnaga, otsustasime Gapsuga tagasi ranniku poole sõita, kus on soojem.

Sõiduvahendiks jälle buss, aga kuna meie sihtkohta, Kottayami, peent AC-bussi ei lähe, siis oli aeg ära proovida traditsiooniline India buss, millel on loomulik ventilatsioon, st puuduvad aknaklaasid.

Bussisõit kestis neli ja pool tundi ning ehkki tegu oli väidetavalt ekspressbussiga, tehti igas suuremas asulas peatus või kaks ja kogu aeg tuli reisijaid juurde. Nii et viimane tund aega oli juba pisut kitsas olla, aga saime kuidagi hakkama. (Ausalt öeldes oli see buss tegelikult märksa mugavam, kui too konditsioneeritud linnaliinisõiduk, millega me Munnarisse tulime.)

Kottayamis terivtas meid 32-kraadine palavus. Lasime tuk-tukil sealt end viia Aymanami-nimelisse asulasse, kuhu olime broneerinud kodumajutuse. Meie uus “kodu” asub otse jõe kaldal ja on ümbritsetud aiaga, kus majaomanik Jeffrey kasvatab banaane, tähtvilju, papaiat, kookoseid jms. Või noh, mis nüüd niiväga kasvatab – troopilises kliimas kasvab kõik enam-vähem ise. Nagu Jeffrey ise ütleb: “zero effort gardening”. 🙂

Jeffrey kutsus meid kõigepealt klaasile toddyle – see on kohalik kääritatud kookosejook. Ta pakkus, et võiksime katsetada, kas tema roller veab kolm inimest ära. Eeldasime seetõttu, et toddy baar on kuskil lähedal ja hüppasime rollerile. Roller vedas ära küll, aga koguni 5 km kaugusele. Koht ise oli imekena: ühel pool järv, teisel pool riisiistandusse loojuv päike.

Et toddy on sama kange kui lahja õlu, mille kuumas kliimas kähku välja higistad, siis purju ta suurt ei teinud, kuid tagasiteele asudes oli kerge sumin sees küll. Seega sai korraga ära tehtud kolm asja, mida olin lubanud, et ma kindlasti Indias ei tee: sõita rolleri või mootorrattaga ilma kiivrita, napsisena või pimedas. (Ärge emale öelge!)

Meie õnneks olid tänavad peaaegu tühjad, sest käimas oli festival. Jeffrey jutu järgi oli see pühendatud kellelegi, kes umbes tuhat aastat tagasi tuli välja sõnumiga “One God, One religion, One people” vms. Festivale olevat siinkandis aga rohkesti. Jeffrey ütles ka, et koolis oli väga raske käia, sest aastast 130 päeva on riigipühad ja neil vähestel päevadel, kui kool toimus, tuli väga palju õppida.

Igatahes oli kogu küla kogunenud täna õhtul tänavale lärmi tegema.